Subjekti asesõnad ja põhiline sõnajärg

Subjekti asesõnad ja põhiline sõnajärg itaalia keeles

See artikkel selgitab itaalia keele subjekti asesõnu (kes on lause „tegija”) ja lihtsamaid sõnajärjestusi. Räägime, mida need asesõnad tähendavad, millal neid kasutada või jätta välja, kuidas need mõjutavad verbivorme ning kuidas moodustada lihtsaid väite- ja küsimuslauseid. Paljud näited on itaalia keeles ja nende järel on eestikeelne tõlge — see aitab sul võrrelda itaalia ja eesti kasutust.

Subjekti asesõnad on sõnad, mis näitavad lause tegijat: kes teeb tegevuse. Itaalia põhilised subjekti asesõnad on:

io — mina

tu — sina (mitteinformaalne)

lui — tema (meessoost)

lei — tema (naissoost)

Lei — Teie (austusvorm üksikisikule; vormiliselt kirjutatakse vahel suure algusega)

noi — meie

voi — teie (mitmus või ka mõnes dialektis üksiku austav vorm, kuid standardkeeles mitmus)

loro — nemad

Näited koos verbiga parlare (rääkima):

Io parlo. (Ma räägin.)
Tu parli. (Sa räägid.)
Lui parla. (Ta (mees) räägib.)
Lei parla. (Ta (naine) räägib.)
Lei parla. (Te (austus) räägite.)
Noi parliamo. (Me räägime.)
Voi parlate. (Te räägite.)
Loro parlano. (Nemad räägivad.)

Mõned tähelepanekud:

- Asesõnad ei muutu vastavalt lõppudele nii nagu eesti omastav käänamine; need on fikseeritud vormid.
- Itaalia keeles kasutatakse sageli 3. p. vormi (parla) nii kolmanda isiku kui ka viisakusvormi (Lei) korral — seega kontekst või pronomi kasutus annab selguse.
- Vana- või kirjalikus stiilis leidub ka vorme nagu egli/ella/essi, kuid need on tänapäeva kõnekeeles harvemad.

Itaalia on pro-drop keel: verbivorm ütleb sageli ära, kes on tegija. Seetõttu jäetakse asesõna tihti ära — see muudab kõne loomulikumaks. Võrdluseks: eesti keeles kasutatakse asesõnu suhteliselt sageli, aga itaalia puhul on asesõna mitmel juhul üleliigne.

Näited asesõna olemasolust ja puudumisest:

Io mangio una mela. (Ma söön õuna.)
Mangio una mela. (Söön õuna.) — asesõna on ära jäetud, sest mangio näitab, et räägitakse minast.

Tu parli italiano? (Kas sa räägid itaalia keelt?)
Parli italiano? (Räägid itaalia keelt?) — asesõna jäetakse tavaliselt ära küsimuseski.

Lui lavora in banca. (Ta (mees) töötab pangas.)
Lavora in banca. (Töötab pangas.) — kontekst määrab, kellest jutt käib.

Kui asesõna jäetakse ära, tuleb olla tähelepanelik vastuoluliste vormidega: mõned verbivormid võivad olla mitmetähenduslikud (nt 3. p. vs formaalne 'Lei'). Sellistel juhtudel võid asesõna kasutada selguse või rõhu saavutamiseks:

È italiano? (Kas ta on itaallane? / Kas Te olete itaallane?)
Lui è italiano? (Kas tema (mees) on itaallane?)
Lei è italiano? (Kas Te (austus) olete itaallane? või Kas tema (naine) on itaallane?)

Miks teda jätta välja?

- Verbikonjugatsioon annab piisavalt teavet (näiteks parlo ≠ parli ≠ parla).
- Väljajätmine teeb kõne või kirjutise loomulikumaks.
- Asesõna hoitakse alles rõhu või kontrasti puhul või kui peab selgelt ära näitama, kes on tegija.

Itaalia verbidele on iseloomulikud erinevad lõpud vastavalt isikule ja arvule. Alljärgnevalt näide kolmest olulisest tegusõnast: parlare (reegelne -are), essere (olema) ja avere (omama).

Parlare (olevik/present):
Io parlo — Ma räägin
Tu parli — Sa räägid
Lui/Lei parla — Ta/Te räägib
Noi parliamo — Me räägime
Voi parlate — Te räägite
Loro parlano — Nemad räägivad

Essere (olema):
Io sono — Ma olen
Tu sei — Sa oled
Lui/Lei è — Ta/Te olete
Noi siamo — Me oleme
Voi siete — Te olete
Loro sono — Nemad on

Avere (omama):
Io ho — Mul on
Tu hai — Sul on
Lui/Lei ha — Tal/Teil on
Noi abbiamo — Meil on
Voi avete — Teil on
Loro hanno — Nendel on

Näited ilma asesõnata ja asesõnaga:

Sono stanco. (Ma olen väsinud.)
Io sono stanco. (Mina olen väsinud.) — rõhu andmiseks või kontrastiks

Hai fame? (Kas sul on kõht tühi?)
Tu hai fame? (Sa oled näljane?) — harvem, sest ''hai'' juba näitab, et tegu on sinuga

Itaalia põhistruktuur on SVO: subjekt – tegusõna – objekt. Kuid pro-drop ja paindlik rõhuasetuse tõttu on tavalised variatsioonid:

1) Täislaused (subjekt olemas):

Marco mangia una mela. (Marco sööb õuna.) — SVO

2) Verb esimesena (tihti pro-drop):

Mangio una mela. (Söön õuna.) — V + O, subjekt jäetakse ära

3) Objekti asukoht:

L'oggetto otseselt järgneb tavaliselt verbile: "Leggo il libro." (Lugen raamatut.)
Kliitilised asesõnad (mi, ti, lo, la, ci, vi, li, le) paiknevad tavaliselt enne pööratud verbi: "Lo vedo." (Ma näen teda/seda.)
Kui verb on infinitiivis, võib asesõna kinnituda infinitiivile: "Voglio vederlo." (Ma tahan teda/seda näha.)

4) Adjektivid kriipsi peal: enamasti tulevad omadussõnad nimisõna taha:

Una casa grande. (Suur maja / otsesemalt: maja suur.)
Aga mõned omadussõnad tulevad ees, et anda eriline toon: "Una bella giornata." (Ilus päev.)

Näidislauseid:

Gli studenti studiano la storia. (Õpilased õpivad ajalugu.) — SVO
Studiano la storia. (Nad õpivad ajalugu.) — VSO (pro-drop kujul)
Marco la conosce. (Marco tunneb teda/seda.)
Marco vuole conoscerla. (Marco tahab teda/seda tunda.)

Itaalia keeles tehakse küsilaused sageli intonatsiooni abil ilma sõnajärje muutmiseta. Kuna asesõna sageli puudub, eristatakse vorme verbivormi järgi.

Näited (informaalne vs formaalne):

Parli inglese? (Kas sa räägid inglise keelt?) — tu
Parla inglese? (Kas Te räägite inglise keelt? või Kas tema räägib?) — formaalne või 3. p. sg
Voi parlate inglese? (Kas te räägite inglise keelt?) — mitm.

Kui tahad selgust või rõhku, võid asesõna panna:

Lei parla inglese? (Kas Te räägite inglise keelt?) — formaalne pöördumine
Tu parli inglese? (Kas sina räägid inglise keelt?) — selge informaalne pöördumine

Küsimussõnad (mis, kus, miks jne) paiknevad tavaliselt lause alguses, ja edasi jääb tavaline sõnajärg:

Dove abiti? (Kus sa elad?)
Perché non vieni? (Miks sa ei tule?)
Che cosa fai stasera? (Mida sa teed täna õhtul?)

Mõned erijuhud:

- Inversion (verbi ja subjekti vahetus) on võimalik, aga harvem kui inglise keeles, sest asesõna niikuinii tihti puudub: "Viene Maria?" = "Maria viene?"
- Tag-küsimused ("vero?", "non è vero?") on tavalised: "È italiano, vero?" (Ta on itaallane, eks?)

Itaalia keeles jäetakse asesõna tavaliselt ära, kuid kasutatakse siis, kui tahad:

- rõhutada tegijat: "Io voglio farlo, non tu." (Mina tahan seda teha, mitte sina.)
- eristada kahte tegijat: "Tu lavori; io studio." (Sina töötad; mina õpin.)
- selgitada või vältida ambiguiteti: "È stato lui, non lei." (See oli tema (mees), mitte tema (naine).)

Näited:

Io ho fatto la torta. (Mina tegin torti.) — rõhk: mina
Lui invece non è venuto. (Tema aga ei tulnud.)
Parla lui? (Kas tema räägib?) — rõhutatud küsiv vorm

1) Liigne asesõna kasutamine

Eesti keel kasutab asesõnu regulaarselt. Itaalia on pro-drop: ära kasuta asesõna alati, kui verbivorm annab juba piisava info.

Vale: *Io vado al lavoro ogni giorno.* (ei ole grammatiliselt vale, kuid kõlab kohmakalt)
Parem: Vado al lavoro ogni giorno. (Lähen tööle iga päev.)

2) Segadus "tu/Lei/parla/parli" vms vormidega

Paljud eesti õppijad segavad informaalset ja formaalset pöördumist. Meelde jätta: formaalne Te (Lei) käitub nagu 3. p. sg, seega verb on 3. p. sg (parla, è, ha).

Vale: *Parli inglese?* (kui mõtled viisakalt ühele isikule)
Õige: Parla inglese? või Lei parla inglese?

3) Vale koht negatsioonis

Non peab enne verbi tulema.

Vale: *Capisco non.*
Õige: Non capisco. (Ma ei saa aru.)

4) Omadussõnade asukoht

Eesti omadussõna on sageli enne nimisõna (suur maja), itaalia tavaliselt pärast: una casa grande.

Vale: *una grande macchina* (ei ole vale — tähendab pisut teistsugust rõhku)
Õige tava: una macchina grande.

5) "Loro" ja formaalne pöördumine

Ära kasuta 'Loro' formaalsena üksi — tänapäevane viisakusvorm on Lei. Loro oli kunagi ka formaalne mitmuse esitaja (Loro), kuid täna esineb harva.

- Kuula palju itaalia kõnet: proovides ära tunda verbivorme, harjud, et asesõna sageli puudub.
- Kui pole kindel, jäta asesõna välja — see on ohutuma ja loomulikuma kõnevariant.
- Kasuta asesõna siis, kui tahad rõhutada või kui verb võib olla mitmetähenduslik.
- Õpi erinevate tööde (essere, avere jne) pööramist, sest need annavad infot subjekti kohta.
- Pane tähele viisakusvormi (Lei): see käib nagu 3. p. sg.

pro-drop — keel, kus subjektiasesõna võidakse sageli lausetest ära jätta (nt itaalia)

subjekti asesõna — asesõna, mis näitab lause tegijat (io, tu, lui jne)

kliitiline asesõna — lühikesed asesõnad, mis asuvad tihti enne verbi ja tähistavad objekti (mi, ti, lo, la, ci, vi, li, le)

inversion — verbi ja subjekti vahetus, mida kasutatakse mõnedel juhtudel küsimustes või stiililiselt

formaalsus (Lei) — viisakusvorm, mis hõlmab 3. p. sg verbivormi; vahel kirjutatakse suurtähena (Lei) kirjalikus keeles

Itaalia subjekti asesõnad on lühikesed ja selged, aga need jäetakse sageli ära, sest verbivorm ise näitab isiku ja arvu. Kasuta asesõna selguse, rõhu või kontrasti puhul. Sõnajärg on üldiselt SVO, kuid pro-drop ja rõhutamine teevad itaaliale paindliku sõnajärje. Kui õppija jälgib verbikonjugatsioone ja formaalsuse reegleid (Lei), saab kiiresti aru, millal asesõna on vajalik ja millal mitte.