Verbid, millele järgneb infinitiiv koos eessõnaga à või de

Mis see tähendab ja miks see oluline on?

Prantsuse keeles võivad paljud verbid olla seotud teise tegevusega infinitiivis (näiteks "commencer + faire"). Mõnel verbil tuleb kahe verbi vahele panna eessõna "à" või "de". See eessõna on grammatilise seose osa: vale eessõna võib muuta lause tähendust või muuta selle valeks. Seega on tähtis osata, millised verbid nõuavad "à", millised "de" ja millised ei vaja üldse eessõna.

Näited lühidalt:
- Il aide son frère à préparer le dîner. — Ta aitab oma venda õhtusööki valmistada.
- Nous avons décidé de partir. — Me otsustasime lahkuda.
- Je veux partir. — Ma tahan lahkuda. (siin ei ole eessõna)

Kuidas aru saada, kas kasutada à või de?

Üldreegel on, et ei ole üht lihtsat reeglit, mis kataks kõiki verbe: sageli tuleb sõnavara meelde jätta. Siiski on mõned mustrid ja kohtumised, mis aitavad:

Mõned verbid alati nõuavad à + infinitiivi (näiteks: aider à, apprendre à, réussir à).
Mõned verbid alati nõuavad de + infinitiivi (näiteks: arrêter de, décider de, oublier de).
Mõned verbid võivad kasutada nii à kui de (nt commencer, continuer) — tavaliselt on "à" kõnekeelsem ja "de" veidi kirjalikum või stilistiline valik.
Mitmed tegusõnad, mis väljendavad tahet, võimalust või taju (vouloir, pouvoir, voir, entendre, laisser, faire), ei vaja eessõna (otsekoheselt järgneb infinitiiv).

Alljärgnevalt on kokkuvõte ja palju näiteid, et mustrit paremini tajuda.

Verbid, mis tavaliselt nõuavad à + infinitiiv

Paljud verbid, mis väljendavad algust, pingutust, harjumust või suunatud tegevust, võtavad "à". Näited:

aider à — Il aide son frère à préparer le dîner. — Ta aitab oma venda õhtusööki valmistada.
apprendre à — J'apprends à parler français. — Ma õpin prantsuse keelt rääkima.
arriver à — Il est arrivé à finir le travail à temps. — Tal õnnestus töö õigeks ajaks lõpetada.
commencer à — Elle commence à lire un nouveau livre. — Ta hakkab uut raamatut lugema.
continuer à (või continuer de) — Nous continuons à étudier. — Me jätkame õppimist.
hésiter à — Il hésite à accepter l'offre. — Ta kõhkleb pakkumise vastu võtmisega.
inviter à — Je t'invite à venir demain. — Kutsun sind homme tulema.
se mettre à — Il s'est mis à travailler. — Ta hakkas tööle.
réussir à — Elle réussit à résoudre le problème. — Tal õnnestus probleem lahendada.
s'habituer à — Elle s'habitue à vivre en ville. — Ta harjub linnas elamisega.
tenir à — Je tiens à te dire la vérité. — Mulle on tähtis sulle tõtt öelda (soovin seda öelda).
songer à — Je songe à partir demain. — Mõtlen homme lahkuda.
se préparer à — Nous nous préparons à partir. — Me valmistume lahkuma.
contribuer à — Il contribue à améliorer la situation. — Ta aitab olukorda parandada.

Verbid, mis tavaliselt nõuavad de + infinitiiv

Selle grupi verbid väljendavad sageli lõpetamist, otsustamist, vältimist, katsetamist vms.

arrêter de — Il a arrêté de fumer. — Ta lõpetas suitsetamise.
cesser de — Elle a cessé de pleurer. — Ta lõpetas nutmise.
décider de — Nous avons décidé de partir. — Me otsustasime lahkuda.
essayer/ essuyer de — J'essaie de comprendre. — Ma püüan mõista. ("essayer de" = proovida)
empêcher de — Il empêche l'enfant de sortir. — Ta takistas last välja minemast.
éviter de — Elle évite de parler du sujet. — Ta väldib selle teema rääkimist.
finir de — J'ai fini de manger. — Olen sööma lõpetanud.
oublier de — J'ai oublié de t'appeler. — Unustasin sulle helistada.
refuser de — Il a refusé de collaborer. — Ta keeldus koostööst.
regretter de — Je regrette de ne pas t'avoir écouté. — Kahetsen, et ma sind ei kuulanud.
risquer de — Cela risque de mal tourner. — See võib halvasti lõppeda.
se dépêcher de — Dépêche-toi de venir ! — Kiirusta tulema!
s'efforcer de — Il s'efforce de faire de son mieux. — Ta püüab anda parima.

Verbid, mis võivad võtta nii à kui de (tähendus- või stiilimuutus)

Mõned verbid lubavad mõlemat ja valik võib olla stiililine või väikese tähendusmuutusega.

commencer à / commencer de — La pluie a commencé à tomber. (või "La pluie a commencé de tomber" – "à" on tänapäeva kõnekeeles tavalisem).
continuer à / continuer de — Ils continuent à travailler. / Ils continuent de travailler. — Mõlemad on õiged; stiil ja rütm võivad erineda.

Verbid, millele ei järgne eessõna (otsekohene infinitiiv)

Mõned väga levinud verbid järgneb infinitiivile kohe, ilma à või de-ita. Need on sageli "modaalsed" või tajuvärdused ning aeg-ajalt erandlikud sõnaliigid:

vouloir, pouvoir, devoir, savoir — Je veux partir. / Je peux le faire. / Il doit partir. / Je sais nager.
laisser (lastav / lubav tegevus) — Ils m'ont laissé partir. — Nad lasid mul lahkuda.
faire (causative) — Il fait réparer la voiture. — Ta laseb autot parandada.
voir, entendre, sentir, regarder (taju- või pertspektiiviverbid) — Je l'ai vu partir. / J'entends les oiseaux chanter.

Kui subjektid on erinevad: kas kasutada infinitiivi või „que + subjunktiiv“?

Kui mõlema tegevuse subjekt on sama, võib tavaliselt kasutada infinitiivi (võimalik ka eessõna sõltuvalt verbitüübist):

Je veux partir. (mina tahan lahkuda — mõlema verbi subjekt on "je")

Kui aga lause põhiverbi subjekt on teine kui infinitiivi subjekt, ei saa lihtsalt panna infinitiivi ilma täiendava konstruktsioonita; kasutatakse kas "que + subjunktiiv" või konstruktsiooni "à/ de" + sõna inimesel:
- Ma tahtsin, et tema lahkuks: Je veux qu'il parte. (subjekt muutub)
- Kui palute kellelgi midagi teha, kasutame tihti: demander/ordonner/dire + à quelqu'un + de + infinitif
- Je lui ai demandé de partir. — Ma palusin tal lahkuda.

Näide erinevuse võrdluseks:
- Je veux partir. — Ma tahan lahkuda. (same subject)
- Je veux qu'il parte. — Ma tahan, et tema lahkuks. (different subject)
- Je lui ai demandé de partir. — Ma palusin tal lahkuda. ("lui" on objekti subjekt)

Kust panna asesõnad (pronomid) kui on kaks verbi?

Kui infinitiivil on oma objekt, asetatakse otse- või kaudne asesõna tavaliselt enne infinitiivi:

Je veux le voir. — Ma tahan teda näha. ("le" enne "voir")
Je lui ai demandé de venir. — Ma palusin tal tulla. ("lui" on seotud "ai demandé")
Elle m'a dit de ne pas entrer. — Ta ütles mulle mitte sisse minna. (eitus "ne ... pas" paigutub sageli ümber infinitiivi, kui see on osa käsust)

Mõned näited koos eri asetusega:
- Je veux te parler. — Ma tahan sinuga rääkida. ("te" enne infinitiivi)
- Je lui ai demandé de partir. — Ma palusin tal lahkuda. ("lui" enne aitasõna "ai", kuid loogiliselt kuulub see "demander"-ile)

Eitus (negatsioon) infinitiiviga

Eitus pannakse vastavalt konstruktsioonile kas ümber põhiverbi või ümber infinitiivi (eriti kui tegemist käsu või sooviga):

Je n'ai pas oublié de te téléphoner. — Ma ei unustanud sulle helistada.
Il m'a dit de ne pas entrer. — Ta ütles mulle mitte siseneda.

Tavalised vigadest näited ja kuidas neid parandada

Vale: *Je veux à partir. — Õige: Je veux partir.

Selgitus: "vouloir" ei vaja eessõna.

- Vale: *Je lui ai dit partir. — Õige: Je lui ai dit de partir.
Selgitus: verbid nagu "dire, demander, ordonner" kasutavad konstruktsiooni "dire/ demander/ordonner à qn de + infinitif" kui objektiks on inimene.

- Vale: *Il m'aide ouvrir la porte. — Õige: Il m'aide à ouvrir la porte. või Il m'aide à ouvrir la porte. ("aider à")

- Vale: *J'ai décidé à partir. — Õige: J'ai décidé de partir.

Lisainfo: adjektiivid ja infinitiiv

Mõned omadussõnad nõuavad samuti "à" või "de" kui neid järgneb infinitiiv:

prêt à — Il est prêt à partir. — Ta on valmis lahkuma.
facile à — Ce livre est facile à lire. — See raamat on kerge lugeda.
capable de — Il est capable de résoudre ce problème. — Ta on suuteline seda probleemi lahendama.
content de — Je suis content de te voir. — Mul on rõõm sind näha.

Nõuanded meeldejätmiseks

Õpi verbid rühmades: tee nimekirjad "à-verbid" ja "de-verbid".
Pööra tähelepanu verbile ja lause tähendusele: kas tegevus algab/võimalik/õnnestub (kõige sagedamini à) või kas see on lõpetamine/otsus/vältimine (sagedamini de).
Harjuta lauseid: võrreldes "Je veux partir" ja "Je lui ai demandé de partir" hakkad märkama mustreid.

Lühikokkuvõte

Mõned prantsuse verbid nõuavad enne järgmist verbi eessõna "à", teised "de".
Ei ole alati lihtsat üldreeglit — parim lähenemine on õppida levinumad verbid ja vaadata neid kontekstis.
Kui subjektid erinevad, kasuta "que + subjunktiiv" või konstruktsiooni "à/ de" koos isikuga (nt "demander à quelqu'un de ...").
Paljud levinud verbid ei vaja üldse eessõna (või on nad modaalsetena/perceptiivsetena erandiks).

Lühike sõnastik (glossary)

infinitiiv (l'infinitif) — tegusõna algvorm: parler, partir, faire...
eessõna / prepositioon (la préposition) — sõna nagu à, de, à côté de jms, mis seob sõnu.
otseobjekt (l'objet direct) — objekt ilma eessõnata (nt Je vois Marie)
kaudne objekt (l'objet indirect) — objekt, mida juhib prepositsioon (nt parler à quelqu'un)
subjunktiiv (le subjonctif) — kõnekeele all olev kõneviis, mida kasutatakse näiteks pärast "vouloir que..." konstruktsioone, kui subjektid erinevad.

Kui vajad, võin koostada veel kompaktse tabeli tavalistest verbidest ja nende eessõnadest (à või de) koos rohkemate näidetega.