Isikulised subjekti asesõnad

Prantsuse isikulised subjekti asesõnad (je, tu, il/elle/on, nous, vous, ils/elles)

See artikkel selgitab prantsuse keele isikulisi subjekti asesõnu: mis need on, millal ja miks neid kasutada, kuidas nad mõjutavad tegusõna vormi ning milliseid vigu õppijal tihti ette tuleb. Iga osa sisaldab rohkelt praktilisi näiteid prantsuse keeles koos eesti tõlgetega.

Mis need on ja miks neid vaja on?

Isikulised subjekti asesõnad on sõnad, mis asendavad lauses subjekti (doer’i või tegevuse tegija). Prantsuse keeles on need alati lause alguses (osaelavatest eranditest räägime hiljem) ja nad näitavad isikut (1., 2., 3.) ning arvu (ainsus või mitmus). Erinevalt mõnest keelest (nt eesti), kus subjekt mõnikord jäetakse ära, prantsuse keeles subjekt-asesõna on lauses peaaegu alati vajalik.

Põhilised prantsuse isikulised subjekti asesõnad:
- je (1. p. ainsus) — „ma“
- tu (2. p. ainsus, mitteametlik) — „sa“
- il (3. p. ainsus maskuliinne) — „tema/see (m.)“
- elle (3. p. ainsus feminiinne) — „tema/see (f.)“
- on (3. p. ainsus, impersonal / kõnekeelne „meie“ või üldine „inimesed“) — „üks/inimesed/meie (kõnekeel)“
- nous (1. p. mitmus) — „meie“
- vous (2. p. mitmus või viisakusvorm ainsusele) — „teie/Te (viisakalt)“
- ils (3. p. mitmus mask.+mix) — „nemad (meessoost või segagrupp)“
- elles (3. p. mitmus fem.) — „nad (ainult naised)"

Kuidas need mõjutavad tegusõna (põhimõtted ja näited)

Prantsuse tegusõnad pöörduvad sõltuvalt isikulistest asesõnadest. Siin näited oleviku (présent) kohta:

Parler (rääkima) — regulaarne -er tegusõna
- Je parle. — Ma räägin.
- Tu parles. — Sa räägid.
- Il/Elle/On parle. — Ta räägib / (on) räägib.
- Nous parlons. — Me räägime.
- Vous parlez. — Te räägite.
- Ils/Elles parlent. — Nemad räägivad.

Être (olema) — pööramine on oluline ja ebareeglipärane
- Je suis. — Ma olen.
- Tu es. — Sa oled.
- Il/Elle/On est. — Ta on.
- Nous sommes. — Me oleme.
- Vous êtes. — Te olete.
- Ils/Elles sont. — Nad on.

Avoir (omama) — oluline abiverb
- J'ai. — Mul on.
- Tu as. — Sul on.
- Il/Elle a. — Tal on.
- Nous avons. — Meil on.
- Vous avez. — Teil on.
- Ils/Elles ont. — Neil on.

Negatsioon: tavapärane vorm on ne ... pas
- Je ne comprends pas. — Ma ei mõista.
(Kõnekeeles kuulete sageli: Je comprends pas.)

Elidsioon (lühenemine): je muutub j' enne vokaali või vaikse h-ga
- J'aime le chocolat. — Ma armastan šokolaadi.
- J'habite à Nice. — Ma elan Nices.

Konkreetne selgitus iga asesõna kohta (palju näiteid)

Märkus: Je elidiseerub j' enne vokaali: j'aime, j'arrive, j'étudie.

Sotsiaalne märkus: "tu" kasutatakse peres, sõprade ja kõnekeeles. Ametlikus suhtluses eelistatakse "vous".

Impersoonne „il“ (il impersonal):
- Il pleut. — Sajab vihma.
- Il y a un problème. — On probleem.
- Il faut partir maintenant. — Tuleb nüüd lahkuda. (il faut = "on vaja")

Märkus: grammatiliselt on "on" 3. p. ainsus, seega verb on ainsuses: "On est" (grammatiliselt „on on“). Igapäevases kõnes paljudes murretes kasutatakse siiski mitmuse vormi mineviku osas (On est partis), kuid formaalselt peaks olema ainsus (On est parti). Kirjalikus/neutraalses keeles eelistatakse "nous" kui tahate selgelt „meie“ tähendust.

Märkus: minevikupartitsiip peab soolises ja arvulises vormis kokku sobima: Meie (kõik naised) — Nous sommes allées ; kui vähemalt üks mees või segagrupp — Nous sommes allés.

Imperatiivis: kasutate "vous" ilma asesõnata: Parlez plus lentement ! — Rääkige aeglasemalt!

Sotsiaalne märkuse näide: Kui te ei tea, kas sobib "tu" kasutada, alustage "vous"-iga. Üleminek "vous" → "tu" tehakse tavaliselt kokkuleppel (On se tutoie ?).

Märkus: Kui rühm sisaldab vähemalt ühte meessoost isikut, kasutatakse maskuliinset mitmust "ils". "Elles" on ainult siis, kui rühm on täielikult naissoost.

Küsimuste moodustamine ja pööramine

Prantsuse keeles on mitmeid viise küsimuse väljendamiseks:
1) Kõnekeel/intonatsioon: tõstke häält lause lõpus
- Tu viens ? — Tuled?

2) Est-ce que + lause (neutraalne)
- Est-ce que tu viens ce soir ? — Kas sa tuled täna õhtul?

3) Inversioon (formaalne või kirjalik)
- Viens-tu ce soir ? — Kas sa tuled täna õhtul?
- Parlez-vous anglais ? — Kas te räägite inglise keelt?

4) Inversioon „je“-ga on võimalik formaalses keelest: Puis-je entrer ? — Kas ma võin sisse tulla?

Erireegel: kui kolmanda pööratava vormi lõpp võihel vokaaliga ja järgnevalt tuleb il/elle, kasutatakse vahel -t- vahesidet: Aime-t-il le film ? — Kas talle meeldib film?

Negatsioon: tavaline vorm on ne … pas
- Il ne vient pas. — Ta ei tule.
(Spoken: Il vient pas.)

Elision, liaison ja hääldus (lühike ülevaade)

- Elision: Je muutub j' enne vokaali või vaikse h-ga: j'aime, j'habite, j'ai.
- Liaison: vahel kasutatakse heli ühendamist sõnade vahel (nous avons [nu-zavõ̃]). See on eelkõige häälduse ja sujuvuse küsimus; õpid seda kuulamise ja praktika kaudu.
- H aspiré vs h muet: elision ei toimu h aspiré ees (sellel teema kohta on erandid — alguses piisab, et teada: j' + vokaal on alati õige).

Tüüpilised vead ja kuidas neid vältida

- Unusta elision: kirjutada "Je aime" on vale — õige on: J'aime.
- Kasutada "tu" liigset lähedust: kui pole tuttav, alusta "vous"-iga.
- Segi ajada "ils" ja "elles": kui grupp on segatud, kasuta "ils".
- Arvulise ja soo kokku sobitamise viga minevikus: olla-verbiga passé composé nõuab osaliselt kokku sobitamist (elle est partie vs ils sont partis).
- Jätta subjekt ära (Eestis harjumus), aga prantsuse lauses peab tavaliselt subjektiasesõna olema olemas.
- Kasutada "lui" või "leur" kui subjekt: neid kasutatakse objekti/indirektsete asesõnadena, subjektiks on «il/elle/ils/elles».

Palju näiteid eri kontekstides (koondatud)

Tutvustus:
- Je m'appelle Marie. — Minu nimi on Marie.
- Tu t'appelles Pierre ? — Kas sinu nimi on Pierre?
- Il s'appelle Marc. — Tema nimi on Marc.

Töö/õppimine:
- Nous travaillons aujourd'hui. — Me töötame täna.
- Vous étudiez le français ? — Kas te õpite prantsuse keelt?

Ilm ja üldsed väited:
- Il fait froid. — On külm.
- Il y a beaucoup de monde. — On palju inimesi.
- On dit que ce film est bon. — Öeldakse, et see film on hea.

Soovitused ja käsud (imperatiiv):
- Parle plus lentement, s'il te plaît. — Räägi palun aeglasemalt.
- Allez-y ! — Minge! (teie-vorm)
- On y va ? — Lähme? (kõnekeelne "meie" = on)

Minevik (passé composé) ja sugu/number:
- Je suis allé(e) au marché. — Ma läksin turule. (allé / allée sõltuvalt soost)
- Ils sont arrivés hier. — Nad saabusid eile. (mitmus, mask.)
- Elles sont parties tôt. — Nad (naised) lahkusid varakult.

Küsimused:
- Est-ce que vous pouvez m'aider ? — Kas te saate mind aidata?
- A-t-il compris la leçon ? — Kas ta mõistis õppetundi?

Contrast / rõhutamine:
- Moi, je pense que c'est une bonne idée. — Mina arvan, et see on hea idee.
- Toi, tu es responsable. — Sina oled vastutav.

Lühisõnastik (olulised terminid)

- Asesõna (pr. "pronom") — sõna, mis asendab nimisõna.
- Subjekti asesõna — asesõna, mis on lause subjekt.
- Elidsioon (élision) — tähtede/silpide kokkukadumine (nt je → j').
- Liaison — häälduslik ühendus sõnade vahel (näiteks nous avons [nu-zavõ̃]).
- Inversioon — küsimuse vorm, kus verb ja subjekt vahetavad kohta (Parles-tu?).
- Passé composé — lihtminevik, mille moodustamiseks kasutatakse abiverbe (avoir/être) + participe passé.
- 1., 2., 3. p. — esimene, teine, kolmas isik (mina, sina, tema/teised).

Kokkuvõte

- Prantsuse isikulised subjekti asesõnad: je, tu, il/elle/on, nous, vous, ils/elles.
- Need määravad tegusõna vormi (konjugatsioon) ja on enamasti lauses kohustuslikud.
- "Vous" võib tähendada mitut inimest või üht inimest viisakusvormina; "tu" on mitteametlik.
- "On" on mugav kõnekeelne vorm üldistamiseks või „meie“ tähenduses; formaalsemas keeles ja kirjas eelistada "nous".
- Pöörake tähelepanu elidsioonile (j') ja minevikus soolisele/numbrilisele kokkusobitusele (eriti abiverbiga être).

Kui soovite, võin lisada kiire tabeli sagedamini kasutatavate tegusõnade pööramisest kõigi asesõnade puhul või koostada rohkem kontekstilisi näiteid (tervitused, tööintervjuu, restorani tellimine jne).