Konjunktiv I kaudses kõnes (ajalehtedes ja ametlikes aruannetes)

Konjunktiv I kaudses kõnes (ajalehed, ametlikud aruanded)

Mis on Konjunktiv I ja miks seda kasutatakse?

Konjunktiv I (K1) on saksa keele subjunktiivi vorm, mida kasutatakse eelkõige kaudses kõnes — st kui kajastatakse kellegi teise väiteid, arvamusi, küsimusi või nõudmisi ilma, et autor neid ise kinnitaks. Seda kohtab tihti ajaleheartiklis, pressiteadetes, ametlikes aruannetes ja õiguskeeles.

Põhifunktsioonid:
- Näidata, et väide pärineb teisest isikust (atribueerimine), st autor ei kinnita väite tõesust.
- Säilitada formaalne, neutraalne stiil ajakirjanduses ja ametlikes tekstides.

Näide (lihtne):
Direktne kõne: „Ich komme morgen.“
Kaudne (Konjunktiv I): Er sagt, er komme morgen.
(Eesti keeles: Ta ütleb, et ta tuleb homme.)

Millal kasutada Konjunktiv I?

K1 kasutatakse peamiselt siis, kui soovitakse teavet edasi anda ilma selle tõesust kinnitamata. Tüüpilised situatsioonid:
- Ajalehtedes ja uudistes: "Die Polizei meldete, der Täter sei geflohen." (Politsei teatas, et kurjategija olevat põgenenud.)
- Pressiteated, ametlikud kommentaarid: "Das Ministerium erklärte, man prüfe den Vorfall." (Ministeerium teatas, et juhtumit uuritakse.)
- Päringute ja vastuste edasiandmine: "Er fragte, ob ich kommen könne." (Ta küsis, kas ma saan tulla.)
- Teatatud väited pärast verbaid nagu sagen, behaupten, berichten, erklären, fragen, meinen, behaupten jne.

Märkus: igapäevases kõnes kasutatakse sageli indikatiivi või Konjunktiv II ning journalismis ka väljendeid nagu "laut", "angeblich", "nach Angaben".

Kuidas moodustada Konjunktiv I (olevik)?

Reegel (üldine): võta tegusõna infinitivist tüvi (eemaldades -en või -n) ja lisa Konjunktiv I-lõpud: -e, -est, -e, -en, -et, -en.

Näited käändega (tavalise regulaarse tegusõnaga):
- sagen (ütlema)
ich sage
du sagest
er/sie/es sage
wir sagen
ihr saget
sie/Sie sagen

- kommen (tulema)
ich komme
du kommest
er/sie/es komme
wir kommen
ihr kommet
sie/Sie kommen

Mõned olulisemad erandid (absoluutselt kasulikud):
- sein (olema)
ich sei
du seiest
er/sie/es sei
wir seien
ihr seiet
sie/Sie seien

- haben (omama)
ich habe
du habest
er/sie/es habe
wir haben
ihr habet
sie/Sie haben

- können (saama/oskama)
ich könne
du könnest
er/sie/es könne
wir können
ihr könnet
sie/Sie können

- sollen (pidama)
ich solle
du sollest
er/sie/es solle
wir sollen
ihr sollet
sie/Sie sollen

Tähtis: kuulge ära, et paljude tegusõnade mitmusvormid (wir, sie) K1-s sageli kattuvad indikatiiviga. Sellisel juhul võib selguse huvides kasutada teisi vahendeid (vt allpool).

Näited oleviku kaudse kõne kohta:
Direkt: „Ich komme morgen.“
Indirekt: Er sagt, er komme morgen.

Direkt: „Ich bin krank.“
Indirekt: Sie sagte, sie sei krank.

Direkt: „Ich kann heute nicht kommen.“
Indirekt: Er sagte, er könne heute nicht kommen.

Kuidas moodustada minevikku (kaudne Perfekt / kaudne minevik)?

Mineviku (Perfekt või Plusquamperfekt) kajastamiseks kasutatakse K1 abil konjugeeritud abiverbi (haben või sein) Konjunktiv I-s + tegusõna II (Partizip II).

Näited:
Direkt: „Ich habe das Buch gelesen.“
Indirekt: Er sagte, er habe das Buch gelesen.

Direkt: „Ich bin nach Berlin gefahren.“
Indirekt: Sie berichtete, sie sei nach Berlin gefahren.

Passive (Perfekt passiiv):
Direkt: „Das Konzert ist abgesagt worden.“
Indirekt: Die Veranstalter sagten, das Konzert sei abgesagt worden.

Mõned keerukamad näited (minevik, modalid, passive):
Direkt: „Ich habe gestern nicht kommen können.“
Indirekt: Er sagte, er habe gestern nicht kommen können.

Direkt: „Man hat die Ermittlungen abgeschlossen.“
Indirekt: Laut Bericht habe man die Ermittlungen abgeschlossen.

Kaasamine küsimustes ja käskides

Küsimused (jah/ei-küsimused) esitatakse kaudsena tavaliselt lausega, mis algab "ob"; W-küsimused eessõnaga nagu "wann", "wo", "wie" jne.

Näited:
Direkt: „Kommst du morgen?“
Indirekt: Er fragte, ob ich morgen komme. (Ta küsis, kas ma tulen homme.)

Direkt: „Wann beginnt die Sitzung?“
Indirekt: Sie fragte, wann die Sitzung beginne. (Ta küsis, millal koosolek algab.)

Käsud ja soovitused: tihti edasi antud kas infinitiivikonstruktsioonina (mitteilend) või modaalverbi K1 abil (eriti kui algne käsk suunati konkreetsele inimesele).

Direkt: „Nehmen Sie diese Tabletten!“
Indirekt: Der Arzt sagte, ich solle diese Tabletten nehmen. (Arst ütles, et ma peaksin need tabletid võtma.)

Direkt: „Schließt die Tür!“
Indirekt: Er befahl (ihm), die Tür zu schließen. (Ta käskis tal ukse sulgeda.)

Probleem: mõnede tegusõnade puhul kattuvad K1-vormid indikatiiviga — eriti mitmusevormis (wir, sie). Sellisel juhul tekib ambivalents: lugeja ei pruugi aru saada, kas kirjutaja kinnitab fakti või lihtsalt tsiteerib.

Lahendused praktikas:
- Kasutada Konjunktiv II (hästi levinud ajakirjanduses): vaja eraldada kaudne kõne. Näide: "Die Zeugen sagten, sie hätten nichts gesehen." (Kasutati KII, kuna K1 "sie haben" kattuks indikatiiviga.)
- Kasutada perifrastilist vormi "würde + Infinitiv" (harvem ajakirjanduses): "Er sagte, er würde kommen." — aga see annab pigem tingiva tähenduse.
- Lisada sõnapaare nagu "laut", "nach Angaben von", "angeblich", "so heißt es" jms: "Laut Zeugen haben sie nichts gesehen." (See jätab väite atribuuteerituks ilma vormimuudatusteta.)

Näide võrdluseks:
"Die Partei sagt, sie haben die Unterlagen geschickt." (K1 = indikatiiv; segadust võib tekkida)
Levinum toimetuslik vorm: "Die Partei sagt, sie hätten die Unterlagen geschickt." (KII kasutatakse selguse huvides)

Võrdlus: Konjunktiv I vs Konjunktiv II vs indikatiiv

- Konjunktiv I: kasutatakse eelkõige kaudses kõnes (atribueerimine). "Er sagte, er komme." — autor ei kinnita väidet.
- Konjunktiv II: kasutatakse hüpotetilise, ebareaalse või viisakana ("ich käme", "er hätte") või kui K1 on identne indikatiiviga, et vältida segadust.
- Indikatiiv: esitab asjaolu kui fakti. Uudistes vastandatakse sageli K1 ja indikatiivi selle järgi, kas väide on vaid kellegi väide või kinnitatud fakt.

Suurimad vead mida vältida

- Unustada pronoome kohandada ("Ich komme" → "Er sagte, er komme", mitte "er sagte, ich komme").
- Kasutada indikatiivi, kui tekst peaks olema neutraalne/atribueeritud ("Er sagte, er kommt" võib tunduda nagu kinnitamine).
- Vale abiverbi kasutamine mineviku puhul (kasuta õiget abiverbi: haben või sein vastavalt tegusõnale).
- Jätta K1 välja ja eeldada, et lugeja mõistab konteksti; parem lisada "laut", "nach Angaben" vms kui K1 jääb segaseks.

Palju näiteid eri olukordadest (komplektiga)

Lihtne teate edasiandmine (present):
Direkt: „Ich komme morgen.“ → Indirekt: Er sagt, er komme morgen. (Ta ütleb, et ta tuleb homme.)

Direkt: „Ich bin müde.“ → Indirekt: Sie sagte, sie sei müde. (Ta ütles, et ta on väsinud.)

Perfekt / minevik edasiandmine:
Direkt: „Ich habe das Buch gelesen.“ → Indirekt: Er sagte, er habe das Buch gelesen. (Ta ütles, et ta oli raamatu lugenud.)

Direkt: „Wir sind gestern angekommen.“ → Indirekt: Die Zeitung berichtete, sie seien gestern angekommen. (Leht teatas, et nad saabusid eile.)

Küsimused (ob ja W‑sõnad):
Direkt: „Kommst du morgen?“ → Indirekt: Er fragte, ob ich morgen komme. (Ta küsis, kas ma tulen homme.)

Direkt: „Wann beginnt die Sitzung?“ → Indirekt: Sie fragte, wann die Sitzung beginne. (Ta küsis, millal koosolek algab.)

Käsud ja soovitused (modaalid / sollen):
Direkt: „Nehmen Sie diese Tabletten!“ → Indirekt: Der Arzt sagte, ich solle diese Tabletten nehmen. (Arst ütles, et ma peaksin need tabletid võtma.)

Direkt: „Du sollst das bis morgen erledigen!“ → Indirekt: Der Chef sagte, ich solle das bis morgen erledigen. (Ülem ütles, et ma pean selle homme ära tegema.)

Passiiv ja perfkekti passiiv (ajakirjanduslik stiil):
Direkt: „Das Konzert ist abgesagt worden.“ → Indirekt: Die Veranstalter sagten, das Konzert sei abgesagt worden. (Korraldajad ütlesid, et kontsert on ära jäetud.)

Kui K1 kattub indikatiiviga — kasutada KII või muud väljendit:
Direkt: „Wir haben Beweise.“ → Indirekt (selgem ajakirjanduslik variant): Sie behaupteten, sie hätten Beweise. (Nad väitsid, et neil olevat tõendeid.)

Näited sõnadega "laut", "angeblich" (kui K1 ei sobi või on kattuv):
Laut Polizei habe der Mann das Gebäude verlassen. (Politsei andmetel olevat mees hoone jätnud.)

Praktilised nõuanded kirjutamiseks ja toimetamiseks

- Kui kirjutad uudislugu või ametliku raporti, eelista Konjunktiv I, et jääda neutraalseks. Kui K1 kattub indikatiiviga, vali KII või lisa atribuutiivne fraas ("laut", "nach Angaben").
- Kontrolli abiverbi (haben/sein) valikut minevikuvormide puhul.
- Pööra tähelepanu pronoome muutmisele (ich → er/sie, wir → sie vms), sest need ei jää samaks kaudses kõnes.
- Kui sa ei ole kindel K1‑vormis (eriti kõnekeeles), vali stabiilsem lahendus: tsiteeri otse või kasuta "so heißt es"/"laut" vms.

Kokkuvõte

Konjunktiv I on oluline vahend saksa keeles, et edasi anda teiste inimeste ütlusi neutraliseeritud ja ametlikul viisil. Ajakirjanduses ja ametlikes tekstides aitab K1 eristada atribuuteeritud väiteid faktidest. Kui K1‑vorm kattub indikatiiviga, kasutatakse Konjunktiv II‑d või lisaväljendeid (laut, angeblich jne) selguse huvides. Hea tava: vali K1, hoia pronoome korrektselt ja kasuta õiget abiverbi mineviku puhul.